Sipelga ja rohutirtsu lugu lastele

Kunagi oli sipelgas ja a rohutirts elas lopsakas rohelisel heinamaal. Sipelgas oli töökas ja veetis terve suve toitu kogudes ja talveks varudes. See-eest veetis rohutirts terve suve lauldes ja tantsides, ei viitsinud toitu koguda.

Sipelgas mõistis, et talv on lähenemas ja ta peab end valmis seadma, sest sügispäevad muutusid lühemaks ja temperatuur langes. Ta nägi palju vaeva, et hankida võimalikult palju toitu. Vaatamata sellele, et oli talv, jätkas rohutirts laulu ja tantsu.

Sipelgas oli oma armsas maa-aluses majas soe ja mõnus, lummatud kõigest kogunenud toidust, kui talve esimene lumi saabus. Rohutirtsul puudus toitu ja peavarju ning ta oli näljas ja külm.

Ta läks sipelga juurde ja anus süüa. „Palun, Ant, ma ei valmistunud talveks nagu sina. Kas saate oma toidust säästa?"

Sipelgas mõtles hetke ja ütles: „Vabandust, Rohutirts, aga ma nägin terve suve kõvasti tööd, et seda toitu kokku korjata. Ma ei saa seda lihtsalt ära anda kellelegi, kes ei võtnud ettevalmistuseks aega.

Rohutirts sai oma veast aru ja lubas, et ei ole enam kunagi nii laisk ja ettevalmistamatu. Sellest päevast peale veetis ta oma suved toitu kogudes ja talveks valmistudes. Ta mäletas alati väärtuslikku õppetundi, mille sipelgas talle andis.

Loo moraal

Loo moraal on see, et oluline on tulevikku planeerida ja valmis olla. Kuigi võib olla ahvatlev elada hetkes ja nautida olevikku, on oluline mõelda, mida tulevik tuua võib, ja astuda samme, et olla selleks valmis.